Plokkflööt

Plokkflööt on üks vanimaid puhkpille. Plokkflöödi vaarisaks on vilepill.

Kõige varasem teadaolev dokument, mis viitab plokkflöödile, pärineb aastast 1388.[1] Ajalooliselt valmistati plokkflööte ühest terviklikust tükist kõvemast puidust ja ka elevandiluust. Tänapäeval on puidu kõrval väga levinud ka kunstmaterjalid (plast) ning üks pill käib kokku kahest või kolmest osast. Levinumad puiduliigid pilli valmistamiseks on vahtra-, pirni-, ploomi-, eebeni-, roosi-, granadillipuu.

Enamik keskaegseid ja renessansiajastu plokkflööte oli tehtud ühest terviklikust puuplokist. Pillil oli suhteliselt kitsas hääleulatus (oktav ja 6 nooti), kuid rikkalik tämber. Plokkflööt oli laialt levinud ansamblipill, mida kasutati väga palju tantsumuusika mängimiseks ja koduseks musitseerimiseks. Sageli jäi plokkflöödi kanda laulu vokaalpartii või meloodiahääl. Renessansiajastul muutus armastatud koosseisuks plokkflöödikonsort − ansambel, mis koosnes üksnes plokkflöödiperekonna eri liikmetest. Plokkflöötide hulgast eelistati tol ajal sooja ja pehme kõlaga tenorplokkflööti.Olenevalt ajastust kuulusid instrumentaalansamblitesse koos plokkflöödiga näiteks psalteerium, dultsimer, vihueela, lauto, portatiivorel, harf, viola da gamba või klavessiin.

Barokiajastul (1600–1750) kujunes plokkflöödist välja sooloinstrument. Tolleaegsed ansamblid keskendusid keelpillidele koos ühe või mitme sooloinstrumendiga. Plokkflöödile kirjutati palju kontserte, sonaate, mida esitati tavaliselt koos keelpillikoosseisu või klavessiiniga. Seda loetakse ka plokkflöödi kuldajastuks. Tolleaegsetel plokkflöötidel oli võimsam ja rikkalikum kõla kui renessansiaegsetel pillidel. Pilli hääleulatus laienes ning küündis 2 ja poole oktavini. Populaarseimaks võib barokiajastul lugeda altplokkflööti.

Pärast barokiajastut vajus plokkflööt aga unustusse. Klassitsismi ajal hakkasid orkestrid suurenema ning mitmeid orkestripille hakati arendama suurema helivaljuse, hääleulatuse, laiemate mängutehniliste võimaluste ja stabiilse intonatsiooni suunas. Kuna põikflööt oli suuremate dünaamiliste võimalustega ja selle helikõrgust oli pärast klappide lisamist lihtsam juhtida, jäi plokkflööt orkestripillide hulgast välja. Sellest ajast peale ei kirjutatud plokkflöödile umbes 150 aastat peaaegu üldse muusikat.Tänapäeval on plokkflööt pill, mida laialdaselt õpetatakse nii muusika- kui üldhariduskoolides.

Plokkföödiõpetus Tabasalu Muusikakoolis

Tabasalu Musikakoolis õpetatakse plokkflööti asutamisest saati.

Koolis on läbi aegade tegutsenud erineva koosseisuga plokkflöödiansamblid. Plokkflöödiõpilased on osalenud Tartu ja Pärnu hansapäevadel, Viljandi vanamuusika Festivali laste projektides, suvistes plokkflöödilaagrites Rõuges, rahvusvahelise Muusikapäeva projektides, teinud turnne Ida-Virumaal, Soomes Lapimaal, võtnud osa keskaja nädalast Kotlandil, Visbis jpm. Oleme mänginud Kadrioru, Kumna, Keila-Joa lossides, Vääna mõisas, Suurupi ülemises tuletornis, Vanalinna Muusikamajas jne. Oleme teinud muusikalisi lavastusi: „Jõulu müsteerium“, meremuinasjutt „Aarete otsingul“, „Lumivalgeke“.

Me teeme koostööd VHK klavessiini mängijatega ja Lasnamäe Muusikakooli flöödiklassiga. Meie praegune plokkflöödiansambel on alles 2 aastane, kuid oleme teinud juba palju huvitavaid mänge. Plokkflöödi õpilased on olud edukad ka konkurssidel.