Tuuba ehitus

Tuuba umbes nelja meetri pikkune toru on kahekordse keeruga ja lõpeb pikalt avarduva hiigelsuure lehtriga, mille läbimõõt võib ulatuda rohkem kui 40 sentimeetrini. Mida pikem see toru, seda madalam on tuuba hääl. Tuuba hääl sõltub ka huulikust, mis on topsikujuline ja jämeda servaga. Tuubal on helikõrguste muutmiseks kolm kuni kuus ventiili.

Kuidas tuubat mängitakse?

Tuuba on vaskpuhkpillide peres kõige pirakam ja kõige jämedama häälega poiss. Tavaliselt on ta orkestris ainuke endasugune ja asub dirigendi paremal käel tagareas tšellode ja kontrabasside taga. Seda kasutataksegi seal enamasti bassi- ja saatepillina, kuigi heliloojad on kirjutanud tuubale vahel ka väga vahvaid sooloosi ja –palasid.

Et tuubat mängida oleks võimalik, tuleb kõigepealt istuda ja pill sülle võtta, nii et lehter avaneks ülespoole. Siis puhutakse tuuba päris jämedast huulikust sisse ja samal ajal vajutatakse sõrmedega helikõrgusi muutvaid ventiile.

Tuubad mängivad tänapäeval nii sümfoonia-, puhkpilli- kui sõjaväeorkestrite koosseisus, samuti kasutatakse neid tantsu- ja džässmuusikas.

Kuulsad tuubamängijad maailmas on näiteks James Akins, Alan Baer, John Fletcher jt. Eestis on tuntud Priit Paabo, Riho Mägi ja Urmas Kõiv. Tuubat mängivad hobi korras veel laulja Aretha Franklin ja näitlejad Andy Griffith ja Dan Ackroyd.

Tuuba ajalugu

Tuuba nimi tuleb keskaegsest Itaaliast, kus usuti, et maailma lõpu korral on just see pill inglite viimsepäevapasun. Algselt oli tuuba siiski üsna ühetoonilise jorinaga, huvitavaks ja mitmekesiseks muutus tema hääl alles seoses helikõrgust muutvate ventiilide leiutamisega 19. sajandil. Ka ei ole tuuba kuju olnud ühesugune, vaid selle pikk toru on olnud päris erineva jämeduse, kuju ja keerdudega. Samuti on tuuba eelkäijad olnud erinevatest materjalidest: sageli näiteks ka puidust. Tuubast enam-vähem tänapäevases mõttes on põhjust rääkida alles 18. sajandi lõpul Prantsusmaal kasutusele võetud suurest vaskpuhkpillist alates. Sealt edasi hakati pilli järjest enam täiustama ja arendama, kuni 19. sajandi keskpaigaks jõuti välja umbes tänapäevalgi tuntud tuuba standardini nii hääle, kuju kui üldise ehituse osas.

19. sajandi keskpaigas sündis helilooja Richard Wagneri initsiatiivil veel üks erinev tuuba tüüp, mis hakkas hiljem kandma helilooja nime: Wagneri tuuba. Nimelt oli Wagneril vaja niisugust puhkpilli, mis ühendaks endas metsasarve, tuuba ja trombooni hääletämbrid. Seda teistest tuubadest veidi kõrgema häälega pilli kasutas ta hiljem väga paljudes oma helitöödes.

Tuubade tegemine

Tuubad valmistatakse messingist või kullatud messingist, vahel ka nikkelhõbedast, kuid üldiselt on need kuldse värvusega. Tänapäeval valmistatakse tuubasid neljas häälestuses ja neil on ka erinevad kasutuskohad: millised sobivad sümfooniaorkestrisse, millised puhkpilliansamblitesse ja mujale.

Tuubale on mitmekesised kasutusvõimalused andnud just tema ventiilide leiutamine, millest on esimesed teated 19. sajandi algupoolest; kindlalt on teada aga, et juba 1835. aastal võtsid Berliini pillimeistrid Wilhelm Wieprecht ja Johann Gottfried Moritz viie ventiiliga tuubale patendi.

Tuubaõpetus Tabasalu Muusikakoolis

Tabasalu Muusikakoolis õpetatakse tuubat alates aastast 1998, õpetaja Valdo Rüütelmaa.

2019. saavutas Anri Ilves tuubal Vabariikliku konkursi „Parim noor Instrumentalist“ finaalis II koha.

Tuubat mängitakse Tabasalu Muusikakooli puhkpilliorkestris.